I etapp leidis aset 20. augustil, algas Lehtma rannast veidi enne lõunat ja toimus paljajalu. Kaasas kolm liitrit roosat veini ning kaks pokaali (millest vaid üks pääses terve nahaga koju tagasi), natuke süüa, ajaleht infosulu vältimiseks ja suurt muud ei midagi.
Kella kaheks oli täide läinud sünoptikute lubadus, et nädalavahetusel on oodata heitlikku ilma. Ilmselgelt ei võtnud me seda hoiatust ülearu tõsiselt. Õnneks ei olnud me liiga palju riideid selga pannud, tänu millele oli ka märgade hilpude arv minimaalne. Täiesti läbiligunenuna saabusime Tahkuna tuletorni, kus lahked inimesed andsid teed, selga kuivad joped ja prügikottidest kapuutsid. Viimased olid ülimalt koomilised ja lisasid meie teekonnale tolkienilikku hõngu. Tuletornirahvale jätsime omalt poolt hiidlaste naljasoont testiva ülalpool mainitud artikli, mille vettinud Ekspressist välja rebisime.
Kilekottinimestena jätkus aga retk üsna õdusalt ning enne kui arugi saime, leidsime end Mangu rannast. Kuna vahepeal oli vihm järele jäänud, kasutasime kollaseid riietuskabiine, et prügikottidest siivsalt vabaneda. Peale seda algasid aga katsumused: kilomeetrite viisi vetruvat muda, roostikku, salakavalaid kive ja kõiksugu muid mõeldavaid jõledusi. Päeva kõrghetkeks oli kahtlemata Sigala laht – liiga ahvatlevalt kitsas, et ringi minna, samas liiga sügav, et otse ületada, lõpus kõige krooniks veel põhjatu kraav ja pidevaks helitaustaks meeliülendavad pardijahi paugud.
Igatahes õhtuks jõudsime Kootsaare ninale, kus kohtasime kalamehi, kelle tagasihoidliku ekspertarvamuse kohaselt me kuigi normaalsed ei pidavat olema. Kõige uskumatum oli aga see, et natuke peale seda, kui olime veest välja kahlanud, vuras ette tuttav roheline auto. Autost astus välja Marek, kes meile täpselt õigeks ajaks ja õigesse kohta järele oli tulnud, ilma et me oleks mingit moodi teada andnud. Tagasi sõitsime autokastis lakkamatult vadistades, ja elu tundus nii erutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar