neljapäev, oktoober 19, 2006

III etapp: Ristna - Vanajõgi (36 km) 07.09.2006



Seda, et kolmas etapp mingi meelakkumine ei tule, oli aimata juba varahommikul Ristna poole suundudes, tüütult lõputu pilvehall pea kohal ja vihmapiisad vastu esiklaasi rabistamas. Osa matkaseltskonnast oli kodust väljunud ilmastikuolusid trotsivalt, riietudes vettläbilaskvalt, kuid juba Kõpu lähistel sundis elu tegema korrektuure. Seekord sai lähetuse prügikotijahile Kadri, kel õnnestus Kõpu koolist naasta nelja tumerohelise kilest isendiga. Matka alguspunktiks oli Ristna surfiparadiis, nagu fotomeenutuski hoiatas.



Tuletorni all laususid tuumikliikmed tavapärased tervitussõnad, Mart jäädvustas ajaloolised hetked ja Kadri demonstreeris oma spetsiaalselt matka tarbeks kombineeritud kostüümi – Tuneesia päritolu ja motiividega pluus pluss ehtne Hiiu küüt – , mis pirtsakama ja puristlikuma maitsemeele jaoks pühaduseteotusena võis mõjuda. Tsiteerigem aga siinkohal ajakirja Stiil septembrikuist numbrit: poliitik Evelyn Sepp soovitab jälgida rohkem Fashion TV-d, et jäigad etiketireeglid paindlikumad tunduksid. Igatahes nägi Kadri välja sarmikas ning ajatu. Praktilistel kaalutlustel päädis kõnealune ümber Hiiumaa retkele pühendatud tribuut Ristna majaka jalamil poseerimisega, edasist matka saatis juba üsna argine viigipüks. Muide, pükstega, mis väärivad oma nime, passib väga hästi kokku 40-liitrine prügikott, eriti kui ekspeditsiooni jooksul sugenenud rebendeid lappida hõbedase kleeplindiga. Milline kaltsakluse kõrgem pilotaaž – kanda mitte üksnes prügikotte, vaid r e b e n e n u d ja t e i b i tu d prügikotte!




Maitseküttide süljenäärmete ergutamiseks väike vihje: otse Ristna tuletorni kõrval redutavad kaks kopsakat sirmikut, mis lausa lunivad, et keegi nad pannil säriseva või sisse viskaks. Meist jäid nad puutumatult rohu sisse kükitama... Surfiparadiis näis üsna samasugune nagu kakskümmend aastat tagasi, kui noorfotograaf Mart sealseid soome kelguga sõitjad pildile püüdmas käis. Praegugi ääristas rannaäärt looklev soome kelkude rida.



Vihma ladistas mõnuga ja aina keerulisem oli anda mingitki mõistuslikku seletust Kadrile, kes järjekindlalt päris m i k s te seda teete. Ausalt öeldes tekkis sama küsimus meilgi, kui äratuskell hommikul kuuest üürgama pistis; nõutus süvenes koos tiheneva vihmasajuga. Mõte hubast-tubast hommikukohvi nautivatest kolleegidest ei täitnud meid aga kahetsustundega, vaid tõsise murega, kuidas nad karmides kontoritingimustes ikka vastu peavad. Nagu hiljem selgus, olid muremõtted vastastikused. Töökaaslaste soovitus oleks olnud veini puhul üks vokaal välja vahetada. Rõõm liikumisest oli aga tugevam kõledast tuulest.



Saamahimu sai rännaku jooksul mitmekordselt rahuldatud: hinnaliste leidude nimekirjas troonivad kirves – mille panime kivi alla tallele – , veesuusakepp, Aafrika veini pudel (Golden Kaan), bambusest jalutuskepp, meremiin (mis tegelikult ei olnudki meremiin, Mardi põhjalike militaarseletuste juures haigutasime otsustavalt) ja meetrite kaupa nööri. Kahjuks mitte ainumastki pudelikirja.





Vahepeal lahutasime meelt kiikudes. Kiigud olid täiesti vakantsed, kuigi olime oodanud habemikest moodustunud järjekorda.



Peale Suurerannat jätkasime retke kolmekesi. Puhkepausi ajal Laasi külas võttis tuumikgrupp strateegilistel ja taktikalistel kaalutlustel vastu uue tuumikliikme. Otsus sündis üksmeelselt ehk kahehäälselt ja heldimuse tähe all, kuna Mart oli näidanud ennast sitkemaist ja optimistlikumaist küljest. Konsultatsiooni tulemusel GIS-ekperdiga selgus, et Angola linnakese Luandani ehk Õnguni on veel kolmteist kilomeetrit, mis veiniklaasi ja makrapulga taga ning kellaaega ja vaimujõudu arvestades tundus kukepea. Teekonna edenedes ja roostikuvööndisse jõudes jäi aga samm töntsimaks, jalg keeldus kõrgele tõusmast ja Õngu võrdsustus kassitappu mähkunud miraažiga.



Ülima väsimuse hetkel möödusime hiiglaslikust teerullist, mispeale soovisime kuldselt makrapulgalt, et see rull roostiku maha tallaks ja meie kepsleksime nagu noored sälud päikseloojangu poole. Kahjuks jäi see soov täitmata – võibolla jõuludeks, kulla makra?! – , ja pidime endiselt läbi mereäärse džungli edasi rassima. Järgnev meenutas rohkem Tihu retke kui mõnusat jalutuskäiku mööda Egiptuse liivarandu, kaaslaseks dehüdratsioon, ning paarsada meetrit enne Vanajõge panime pillid kotti. Jõuetult rohus lamades ootasime Madist, kandlekeeli üksnes mõtetes tõmmates… Luanda väravate all põristame trummi juba järgmine kord!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)