neljapäev, oktoober 19, 2006

IV etapp: Vanajõgi - Sõru (38 km) 13.09.2006


Neljanda etapi varahommikul selgus ootamatult, et meistersportlane numbrimärgiga kaheksa ei saagi kõndimisest osa võtta, kuna tema võistlusdress olevat pesus kokku tõmbunud. Meie jaoks kõlas see väide samaväärselt ettekäändega “batuut on katki”, kuid me ei hakanud hinnalist valget aega asjatule vaidlusele kulutama. Meie rännakuga liitus aga veiniekspert Toomas, mis lükkab veenvalt ümber kuulujutu, nagu tema ja tšempion nr 8 oleksid üks ja sama isik.






Kohe raja alguses tõestas Toomas, et ta pole Dionysose vannet murdnud, kraamides kotist lagedale pudeli veini. Rõhk sõnal “pudel”! Tegemist oli hispaania avanguga ning alustasid loomulikult valged. Kolm tundi andsime tuld ning Haldil said valged mati. Mere äärest, roostikku takerdunud korvikesest leidsime väikese skaudipoisi, kes meile metsast hagu korjas ning kolme välgumihkli abil lõkke süütas. Kohe ilmus välja ka inimene, kellele meeldib süüa teha ning orki aetud sirmikute taustal kõlasid laused nagu “ulata mulle pokaali palun”. Peale suurepärast alfresco hommikusööki tõttasime edasi, leppides eelnevalt kokku, et järgmine peatus on Nõrganinal.




Tegelikult olime aga sunnitud tükk aega tiirutama Haldreka poolsaarel, mis on ütlemata maaliline koht kadunud GPS-i otsinguteks. Kui teid peaks valdama kihk midagi ära kaotada, tehke seda kindlasti just seal – milline lummav vaade ja sulnis silmapiir! Lõpuks pistis Toomas käe nagu muuseas oma püksitaskusse ning õngitses sealt välja kadunud GPS-i. Tuuli kõrva tagant tõi ta lagedale kanamuna. Otsustasime, et edaspidi on ohutum teed jätkata kanamuna ees veeretades kui GPS-i kasutades.








Kanamuna reipalt teejuhiks, läbisime karjamaid, kahlasime vees, maadlesime mudas ning jalutasime ühel Hiiumaa kauneimal rannal, kuhu järgmisel suvel kindlasti arbuusi sööma tuleme. Loetud kilomeetrid enne Kaplinna liitus meie trioga maastikuekspert Alice koos miniatuurse Pipi-nimelise koeraga. Kell oli napilt seitse, kui me Sõru kõrtsi välisterrassil oma mitte eriti väsinud koivad välja sirutasime ja rohelist teed rüübates võitlesime sooviga teekonda jätkata. Aga see oleks olnud juba puhas ahnus.




Kommentaare ei ole: