neljapäev, oktoober 19, 2006

V etapp: Sõru - Orjaku (35 km) 24.09.2006


Kui me lõpuks Sõrul Mareki autost kriibitud nahaga välja pääsesime, õnnitlesime üksteist mõttes – mitte viienda juubelietapi puhul, vaid et olime üle elanud küüntele ja keelele kirjutatud variatsiooni teemal “neli tankisti ja koer” (täpsemalt laika). Lakkamatult rabelev, ringi trampiv, näriv ja lakkuv Odin suutis tagapingil sellise kaose tekitada, et rohkem kui ühe korra tegime ettepaneku vabatahtlikult autokasti kolida. Paraku langesid meie palved kurtidele kõrvadele. Nõustume täiel määral Hannoga, et Odin on nüüd juba nii suur ja tugev küll, et võiks kanda nime Sorok. Sõru-Orjaku etapi eel olime kuulnud hulgaliselt ettevaatlikusele manitsevaid kommentaare – alates raisakotkastena pea kohal tiirutavatest kormoranidest kuni ülemeelikute pullide ja täkkudeni välja – , ja Odin andis sellele kõigele väärilise avalöögi. Aga see polnud veel kõik! Jalutuskäiku saboteerima oli tulnud Hanno, kes ei üritanudki oma eesmärki varjata, nagu ka seda, kui kehvasti ta ennast tunneb. Kogu Hanno olek ei jätnud meie fantaasiale muud ruumi kui ristida ta kaasaskantavaks pohmelliks (KP). Viiendat etappi alustasime niisiis kolmekesi – tuumikgrupp ja KP – , viimasel kotis loksumas liiter kangemat kraami (viinasokkide jaoks, mis muud).


Hommikupoolik möödus suuremalt jaolt rannakarjamaadel, mille asukate seas valitses täiesti tüüne pühapäevameeleolu, mida ei suutnud häirida ükski juhuslik möödakõndija. Mingil hetkel silmasime veel ühe varase jalutaja siluetti, kes lähemale jõudes osutus jahimeheks. Spekuleerisime, kas tegemist võiks olla itaallase või Villu Reiljaniga, kuid keelepraktika mõttes hõikusime omavahel “buon giorno”. Itaallasest jahimees oli teinud aga põhjalikku kodutööd ja vastas meie tervitusele sulaselges soome keeles.

Kuna jalad saime märjaks üsna matka alguses, ei tekitanud meres piki roostikumüüri kõndimine erilist ebamugavust – vähemalt mitte esimestel kilomeetritel, mil madalas soojas vees solberdamises peitus teatav uudsuse võlu. Kuid nagu igast heast asjast võib ajapikku tekkida üleküllastus, nii hakkas meilegi tunduma, et nii ees kui taga laiub igav muda ja tühi väli. Maastikuekspert oli nimetanud just seda piirkonda kõige raskemini läbitavaks, ent nagu selgus, polnud peamiseks mureks mitte roostikud, vaid üksluisus ja vaheldusrikkuse puudumine. Alles veidi enne Jausat rühkisime kaldale, kus maapind oli jätkuvalt lirtsuv. KP leidis, et matk on igav ja seltskond on igav; me ei lasknud end sellest kõigutada, kuna konstruktiivne kriitika on alati teretulnud.




Peale Luguse jõe ületamist jätkasime kahekesi, sihtmärgiks Orjaku ja Roose puhkemaja. Mööda Kassari rannikut visalt manööverdades potsatasime kella seitsme paiku Roose ukse taga maha. Kätte jõudis oodatud hetk, mil vabanesime märgadest ja rasketest jalanõudest; Tuuli mudasest saapast pudenes välja üksik ogalik… Siis sai teoks see, millele olime alates esimesest etapist mõelnud – saun! Laval rääkisime meist rohkem kui poole nooremate tüdrukutega plikadejutte ning muuhulgas kuulsime, et meie matkavarustuse oluliseimad esemed ehk Hinnapommi veinipokaalid ei saa mitte mingil juhul olla elegantsed. Sest kes seda varem kuulnud on, et Hinnapommis elegantseid asju müüakse!

Kommentaare ei ole: