Proloog

Foto: Mart Mõniste (1984)

Et kogu lugu ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel laupäevasel õhtupoolikul tekkis meil mõte teha kodusaarele mööda rannikut ring peale. Meetod: jalgsi – et oleks õilsam, ning veini rüübates – et oleks pidulikum. Põhjus: et väljendada oma kiindumust Hiiumaa vastu. Kui kogenenumad pärismaalased julgesid olla skeptilised meie esialgse plaani suhtes läbida vahemaa seitsme päevaga, loobusime asjatust praalimisest ja sõlmisime kihlveo kümne etapi ja umbes 326 kilomeetri peale. Samas on ka see pakkumine kutsunud teatud isikutes esile oi-teid-lihtsameelseid-küll naeru. Võidu korral ootab meid ees üks tore päev Tallinnas, kus viiakse mereranda jalutama (irooniline, mis?), kunstimuuseumi ja kinno. Kui juhtume aga kihlveo kaotama, peame Hiiumaale veel ühe ringi peale tegema. Vot nii siis. Proovime oma seiklused siia veebi kirja saada – ilmarahvale hoiatuseks või innustuseks, kuidas soovite. Selgituseks neile, kes juurdlevad, miks blogil just selline pealkiri on: inspiratsiooniallikaks oli Eesti Ekspressis ilmunud artikkel “Mida Hiiumaa inimesega teeb”, kus loo autor Katrin Kull kasutab võrdlust musta mandriga.

Siinses blogis on mugavama lugemise huvides postitused vale kuupäevaga - et oleks võimalik lugeda algusest ning lõpetada lõpus.

I etapp: Lehtma - Kootsaare nina (29 km) 20.08.2006

I etapp leidis aset 20. augustil, algas Lehtma rannast veidi enne lõunat ja toimus paljajalu. Kaasas kolm liitrit roosat veini ning kaks pokaali (millest vaid üks pääses terve nahaga koju tagasi), natuke süüa, ajaleht infosulu vältimiseks ja suurt muud ei midagi.

Kella kaheks oli täide läinud sünoptikute lubadus, et nädalavahetusel on oodata heitlikku ilma. Ilmselgelt ei võtnud me seda hoiatust ülearu tõsiselt. Õnneks ei olnud me liiga palju riideid selga pannud, tänu millele oli ka märgade hilpude arv minimaalne. Täiesti läbiligunenuna saabusime Tahkuna tuletorni, kus lahked inimesed andsid teed, selga kuivad joped ja prügikottidest kapuutsid. Viimased olid ülimalt koomilised ja lisasid meie teekonnale tolkienilikku hõngu. Tuletornirahvale jätsime omalt poolt hiidlaste naljasoont testiva ülalpool mainitud artikli, mille vettinud Ekspressist välja rebisime.

Kilekottinimestena jätkus aga retk üsna õdusalt ning enne kui arugi saime, leidsime end Mangu rannast. Kuna vahepeal oli vihm järele jäänud, kasutasime kollaseid riietuskabiine, et prügikottidest siivsalt vabaneda. Peale seda algasid aga katsumused: kilomeetrite viisi vetruvat muda, roostikku, salakavalaid kive ja kõiksugu muid mõeldavaid jõledusi. Päeva kõrghetkeks oli kahtlemata Sigala laht – liiga ahvatlevalt kitsas, et ringi minna, samas liiga sügav, et otse ületada, lõpus kõige krooniks veel põhjatu kraav ja pidevaks helitaustaks meeliülendavad pardijahi paugud.

Igatahes õhtuks jõudsime Kootsaare ninale, kus kohtasime kalamehi, kelle tagasihoidliku ekspertarvamuse kohaselt me kuigi normaalsed ei pidavat olema. Kõige uskumatum oli aga see, et natuke peale seda, kui olime veest välja kahlanud, vuras ette tuttav roheline auto. Autost astus välja Marek, kes meile täpselt õigeks ajaks ja õigesse kohta järele oli tulnud, ilma et me oleks mingit moodi teada andnud. Tagasi sõitsime autokastis lakkamatult vadistades, ja elu tundus nii erutav.

Veiniekspert:Kolmeliitrise roosa veini valimine avaetapiks oli mõneti üllatav. Oleks tahtnud näha midagi teravamat, koguni madeirat või jerest (kuid kahjuks ei turustata viimaseid tetrapakkides). Kuigi, jah, kuuma ilma puhul oleks jahe rosee avapauguks sobinud. Praegu aga tundub lausa küüniline, et Mudaste ja Sigala küla läbiti roseed rüübates. Küllap veini valiku tõttu jäi etapp ka lühikeseks.

Maastikuekspert: Tegemist on väga optimistlike ja julgete rännupiigadega - läbida kogu teekond 10 päevaga... Optimismi sisendab ilmselt esimeste etappide suhteliselt mõnus maastik, kivine ja liivane rand vähese pillirooga. Seal on mõnus kõndida ja teekond edeneb hästi. Aga see ei kesta kaua - kurikuulsad Lõuna-Hiiumaa roostikud nõuavad läbimiseks hirmsat pingutust. Nii füüsilist kui vaimset. Mediteerimine aitab siin kindlasti. Soovitus edaspidisteks etappideks: roostikes kõva häälega rääkida, et te mõnd hasartset jahimeest haneks ei tõmbaks ehk siis et tema teid haneks ei peaks (tõsijutt!!!).

II etapp: Kootsaare nina - Ristna (54 km) 26.08.2006

II etapp toimus 26. augustil, stardipauk ehk veinipokaali kõll kõlas seal, kus eelmine kord roheline auto meid koju viis. Seekord oli kaasas kõigest poolteist liitrit Lõuna-Aafrika chardonnay´d, mis osutus kultuurseks ning igati küllaldaseks koguseks. Lisaks tuumikliikmetele tegid retke kaasa võttegrupp ehk fotograaf Mart ning soome keele tõlk ja ümbritsevat märgisüsteemi interpreteeriv semiootik Evelin. Matka esimene pool möödus Hinnapommist soetatud hiina ketsides, teine pool paljajalu.

Me ei pidanud pikalt kõndima, kui juhtus midagi täiesti erilist: merekaldal lebas kõige ehtsam pudelipost! Rohekassinisest plastpudelist leidsime väikse paberirulli, millele vesi oli juba kahjuks ligi pääsenud. Ülima ettevaatlikkusega harutasime kirja lahti ning järgmisel hetkel ei tekkinud kellelgi kahtluseraasugi, miks soome keele tõlgi kohalolek lausa hädavajalik on. Evelin suutis hallituseplekiliselt paberitükilt välja lugeda, et kirja autoriks on seitsmeaastane Ilmari Soomest, kes purjetab seiklustele vastu. Pudeliposti leidmine tekitas reisiseltskonnas parasjagu elevust, mõni hakkas juubeldavalt kisama, väites hiljem, et “kui me selle kirja leidsime, pistsid kõik kisama”. Alles selle avalduse peale hakkasid kõik ülejäänud protestiks kisama. Peale esmase vaimustuse vaibumist kostus aga juba ehteestlaslikku vingumist: kui me täna veel ühte pudelikirja ei leia, on päev täiesti mõttetu! Paraku risustas edasist rännakut ainult pudelispämm ehk lugematu arv tühje alkoholipudeleid. Mart korjas üles ühe habemeajamisvedelikku sisaldava anuma, kuid meie suureks kergenduseks otsustas ta meid säästa mõne madruse poolt ärapõlatud lõhnaelamusest.

Matk jätkus kõrgendatud meeleolus ja lõõskava päikese käes. Möödusime suhteliselt apaatsest lehmasalgast ning täiesti entusiastlikust hobusepundist. Tõeliseks hobusemagnetiks osutus Evelin, kelle piirasid sisse korraga viis leivanillijat, sikutades teda nõudlike mokkadega püksitaskutest. Tugevama jõuga puistasid hobused meid leivast tühjaks.

Päeva edenedes õnnestus meil kohata ka inimesi. Nemad nii pealetükkivad ei olnud kui hobused. Igaks juhuks saatsime Evelini ette luuret tegema, kes vastutulijatelt soome keeles uuris, ega juhtumisi soomlastega tegu pole. Enamasti ei olnud, mispeale Evelin raporteeris, et “ei, nad on eestlased”. Kuid siiski ühe korra möödusime ka soomlastest, kes Luidja rannal nõu pidasid ja midagi maast otsisid. Leiba nad meie käest ei norinud.

Teekond Luidjalt Mägipe kalurionnini kulges piki idüllilist laitmatut liivariba. Meri loksus rahustavalt ning kogu maailm oli meie poolt. Isegi ogalikud loobusid oma tavapärastest sarkastilistest torgetest. Kell pool seitse Mägipele jõudes oli meid tabanud juba selline eufooria, millest tiivustatuna hakkas üks tuumikliige suurustama, et õhtuks oleme Ristnas. Tuuli tegi seepeale märkuse, et kahtlemata – kui orjapidaja alt ära ei hüppa.

Selleks ajaks, kui päike merre kukkus, oli Ristna alles nurga taga. Pimeduses plinkiva Ristna tuletorni valgusvihu järgi sammusime visalt edasi, tagant innustamas vaimusilmas avanev pilt kihlveo auhinnast ehk mereäärsest promenaadist Tallinnas. Tagasisõit koju rohelises autos möödus haudvaikuses. Kõik autos uinunud lapsed tassiti süles tuppa voodisse.

Veiniekspert: Kogemus tuleb rüübates. Diamond Fallsi chardonnay valimine maaliliseks etapiks oli hea mõte. Vein on sama pikk ja kerge nagu etapp ise. Läänetipu vallutamisel oleks alternatiivina soovitanud Senegali palmiviina, ja Lõuna-Aafrika veini jätnud hoopis Sõru sadama jaoks. Näis, millise valiku teevad neiud punases spektriosas.

Maastikuekspert: Kui senine teekond on sarnanenud ehk mõnusa puhkusega Egiptuse liivarannal, siis lõuna poole minnes tuleb kindlasti džungel meelde ja peakohal tiirlevad mustad kormoranid on sarnased raisakotkastele. Olge ettevaatlikud.

Teade

Foto: Mart Mõniste

Järgmine etapp toimub neljapäeval, 7. septembril ning algab Ristna surfiparadiisist. Osavõtjateks peale tuumikliikmete veel ajakirjanik Kadri ning tavapäraselt fotograaf Mart.

III etapp: Ristna - Vanajõgi (36 km) 07.09.2006

Seda, et kolmas etapp mingi meelakkumine ei tule, oli aimata juba varahommikul Ristna poole suundudes, tüütult lõputu pilvehall pea kohal ja vihmapiisad vastu esiklaasi rabistamas. Osa matkaseltskonnast oli kodust väljunud ilmastikuolusid trotsivalt, riietudes vettläbilaskvalt, kuid juba Kõpu lähistel sundis elu tegema korrektuure. Seekord sai lähetuse prügikotijahile Kadri, kel õnnestus Kõpu koolist naasta nelja tumerohelise kilest isendiga. Matka alguspunktiks oli Ristna surfiparadiis, nagu fotomeenutuski hoiatas.



Tuletorni all laususid tuumikliikmed tavapärased tervitussõnad, Mart jäädvustas ajaloolised hetked ja Kadri demonstreeris oma spetsiaalselt matka tarbeks kombineeritud kostüümi – Tuneesia päritolu ja motiividega pluus pluss ehtne Hiiu küüt – , mis pirtsakama ja puristlikuma maitsemeele jaoks pühaduseteotusena võis mõjuda. Tsiteerigem aga siinkohal ajakirja Stiil septembrikuist numbrit: poliitik Evelyn Sepp soovitab jälgida rohkem Fashion TV-d, et jäigad etiketireeglid paindlikumad tunduksid. Igatahes nägi Kadri välja sarmikas ning ajatu. Praktilistel kaalutlustel päädis kõnealune ümber Hiiumaa retkele pühendatud tribuut Ristna majaka jalamil poseerimisega, edasist matka saatis juba üsna argine viigipüks. Muide, pükstega, mis väärivad oma nime, passib väga hästi kokku 40-liitrine prügikott, eriti kui ekspeditsiooni jooksul sugenenud rebendeid lappida hõbedase kleeplindiga. Milline kaltsakluse kõrgem pilotaaž – kanda mitte üksnes prügikotte, vaid r e b e n e n u d ja t e i b i tu d prügikotte!




Maitseküttide süljenäärmete ergutamiseks väike vihje: otse Ristna tuletorni kõrval redutavad kaks kopsakat sirmikut, mis lausa lunivad, et keegi nad pannil säriseva või sisse viskaks. Meist jäid nad puutumatult rohu sisse kükitama... Surfiparadiis näis üsna samasugune nagu kakskümmend aastat tagasi, kui noorfotograaf Mart sealseid soome kelguga sõitjad pildile püüdmas käis. Praegugi ääristas rannaäärt looklev soome kelkude rida.



Vihma ladistas mõnuga ja aina keerulisem oli anda mingitki mõistuslikku seletust Kadrile, kes järjekindlalt päris m i k s te seda teete. Ausalt öeldes tekkis sama küsimus meilgi, kui äratuskell hommikul kuuest üürgama pistis; nõutus süvenes koos tiheneva vihmasajuga. Mõte hubast-tubast hommikukohvi nautivatest kolleegidest ei täitnud meid aga kahetsustundega, vaid tõsise murega, kuidas nad karmides kontoritingimustes ikka vastu peavad. Nagu hiljem selgus, olid muremõtted vastastikused. Töökaaslaste soovitus oleks olnud veini puhul üks vokaal välja vahetada. Rõõm liikumisest oli aga tugevam kõledast tuulest.



Saamahimu sai rännaku jooksul mitmekordselt rahuldatud: hinnaliste leidude nimekirjas troonivad kirves – mille panime kivi alla tallele – , veesuusakepp, Aafrika veini pudel (Golden Kaan), bambusest jalutuskepp, meremiin (mis tegelikult ei olnudki meremiin, Mardi põhjalike militaarseletuste juures haigutasime otsustavalt) ja meetrite kaupa nööri. Kahjuks mitte ainumastki pudelikirja.





Vahepeal lahutasime meelt kiikudes. Kiigud olid täiesti vakantsed, kuigi olime oodanud habemikest moodustunud järjekorda.



Peale Suurerannat jätkasime retke kolmekesi. Puhkepausi ajal Laasi külas võttis tuumikgrupp strateegilistel ja taktikalistel kaalutlustel vastu uue tuumikliikme. Otsus sündis üksmeelselt ehk kahehäälselt ja heldimuse tähe all, kuna Mart oli näidanud ennast sitkemaist ja optimistlikumaist küljest. Konsultatsiooni tulemusel GIS-ekperdiga selgus, et Angola linnakese Luandani ehk Õnguni on veel kolmteist kilomeetrit, mis veiniklaasi ja makrapulga taga ning kellaaega ja vaimujõudu arvestades tundus kukepea. Teekonna edenedes ja roostikuvööndisse jõudes jäi aga samm töntsimaks, jalg keeldus kõrgele tõusmast ja Õngu võrdsustus kassitappu mähkunud miraažiga.



Ülima väsimuse hetkel möödusime hiiglaslikust teerullist, mispeale soovisime kuldselt makrapulgalt, et see rull roostiku maha tallaks ja meie kepsleksime nagu noored sälud päikseloojangu poole. Kahjuks jäi see soov täitmata – võibolla jõuludeks, kulla makra?! – , ja pidime endiselt läbi mereäärse džungli edasi rassima. Järgnev meenutas rohkem Tihu retke kui mõnusat jalutuskäiku mööda Egiptuse liivarandu, kaaslaseks dehüdratsioon, ning paarsada meetrit enne Vanajõge panime pillid kotti. Jõuetult rohus lamades ootasime Madist, kandlekeeli üksnes mõtetes tõmmates… Luanda väravate all põristame trummi juba järgmine kord!

Veiniekspert: Sebranahkses anumas valge vein nimega Tribal. Värske ja ergutav jook, igati sobiv pika matka vahepeatustesse. Võib-olla parim valgete pakiveinide hulgas, mida Hiiumaal leiab.

Maastikuekspert: Kõpu jääb Kõpuks, kõnni sa seda põhja- või lõunarannikut pidi - nii võiks ju maastikutundja öelda, aga... mis küll tingis palju edukama kulgemise põhjarannikut pidi...? Seda tüdrukud välja ei lobisenud ja siin peab mingi konks olema. Maastikuläbimise ekspert peab veel kaua pead murdma.

Teade

Foto: Mart Mõniste

Neljas etapp toimub kolmapäeval, 13. septembril ja algab Vanajõe lähedalt. Meiega liitub ka sportlane numbrimärgiga 8, kelle isiklik tippmark on üheteistkümne teetopsi tühjendamine joogivõtupunktis.

IV etapp: Vanajõgi - Sõru (38 km) 13.09.2006

Neljanda etapi varahommikul selgus ootamatult, et meistersportlane numbrimärgiga kaheksa ei saagi kõndimisest osa võtta, kuna tema võistlusdress olevat pesus kokku tõmbunud. Meie jaoks kõlas see väide samaväärselt ettekäändega “batuut on katki”, kuid me ei hakanud hinnalist valget aega asjatule vaidlusele kulutama. Meie rännakuga liitus aga veiniekspert Toomas, mis lükkab veenvalt ümber kuulujutu, nagu tema ja tšempion nr 8 oleksid üks ja sama isik.

Kohe raja alguses tõestas Toomas, et ta pole Dionysose vannet murdnud, kraamides kotist lagedale pudeli veini. Rõhk sõnal “pudel”! Tegemist oli hispaania avanguga ning alustasid loomulikult valged. Kolm tundi andsime tuld ning Haldil said valged mati. Mere äärest, roostikku takerdunud korvikesest leidsime väikese skaudipoisi, kes meile metsast hagu korjas ning kolme välgumihkli abil lõkke süütas. Kohe ilmus välja ka inimene, kellele meeldib süüa teha ning orki aetud sirmikute taustal kõlasid laused nagu “ulata mulle pokaali palun”. Peale suurepärast alfresco hommikusööki tõttasime edasi, leppides eelnevalt kokku, et järgmine peatus on Nõrganinal.

Tegelikult olime aga sunnitud tükk aega tiirutama Haldreka poolsaarel, mis on ütlemata maaliline koht kadunud GPS-i otsinguteks. Kui teid peaks valdama kihk midagi ära kaotada, tehke seda kindlasti just seal – milline lummav vaade ja sulnis silmapiir! Lõpuks pistis Toomas käe nagu muuseas oma püksitaskusse ning õngitses sealt välja kadunud GPS-i. Tuuli kõrva tagant tõi ta lagedale kanamuna. Otsustasime, et edaspidi on ohutum teed jätkata kanamuna ees veeretades kui GPS-i kasutades.

Kanamuna reipalt teejuhiks, läbisime karjamaid, kahlasime vees, maadlesime mudas ning jalutasime ühel Hiiumaa kauneimal rannal, kuhu järgmisel suvel kindlasti arbuusi sööma tuleme. Loetud kilomeetrid enne Kaplinna liitus meie trioga maastikuekspert Alice koos miniatuurse Pipi-nimelise koeraga. Kell oli napilt seitse, kui me Sõru kõrtsi välisterrassil oma mitte eriti väsinud koivad välja sirutasime ja rohelist teed rüübates võitlesime sooviga teekonda jätkata. Aga see oleks olnud juba puhas ahnus.

Veiniekspert: Võtsin vastu meelitava kutse ja otsustasin osaleda kontinendimatka neljandal etapil. Ostsin selleks puhuks veinid ise. "Ma arvan, et Toomasel on punane vein," arvas Ere. "Ma siiski usun, et valge," ütles Tuuli. "Jah, teil mõlemal on õigus," vastas Toomas.

Võtsin Erumir silti kandva valge ja punase Kataloonia veini. Julgete seiklushimuliste tütarlaste matkale sobis vein sildi järgi ideaalselt: tegemist on ka julgete sordisegudega.

Valge vein oma klaari rohepäikeselise särava värvi, puuviljaaroomi ja kestva järelmaitsega sobis väga hästi lõkketulel fooliumis küpsetataud sirmikutega.


Erumiri punase crianza kohta on keegi tarkpea oma arvustuses kirjutanud: "ploomikompott mis on justkui vanilje ja nelgiga üle puistatud; heas tasakaalus maitse - tunda kirssi ja röstitud mandlit". No kuulge, sõbrad, me tulime veini jooma, mitte kompotti sööma! See on klassikalise hispaania vaadiveini toonidega suurepärane jook, kuid jalgsimatka jaoks vast liiga kange.

Maastikuekspert Alice: Etapp, mis algas roostikudžunglitega, viis peagi klibustele rannavallidele ja oh üllatust kohaliku pealinna preilidele - ka taolises perifeerias leidub imelisi ujumisrandu. Läbiti taastamisjärgus rannaniite madala Vanamõisa lahe kaldal, mis paradiisiks arvukatele linnuliikidele. Selgus, et lehmad ei olegi nii ohtlikud, kui esialgu tundus! Rändureid jälgisid mitmed suuremad ja väiksemad veised, kes oma kõhtu täites rannaniitude kena ilme eest hoolt kannavad. Nähti nii pika- kui lühikarvalisi, punaseid, musti ja mustavalgekirjusid loomi. Etapp kulmineerus kivise Tohvri-Sõru rannikuga, mida maitsestasid idüllilised külaarhitektuuri näited, millest meie maastikugurmaanid ka lugu oskasid pidada.

V etapp: Sõru - Orjaku (35 km) 24.09.2006

Kui me lõpuks Sõrul Mareki autost kriibitud nahaga välja pääsesime, õnnitlesime üksteist mõttes – mitte viienda juubelietapi puhul, vaid et olime üle elanud küüntele ja keelele kirjutatud variatsiooni teemal “neli tankisti ja koer” (täpsemalt laika). Lakkamatult rabelev, ringi trampiv, näriv ja lakkuv Odin suutis tagapingil sellise kaose tekitada, et rohkem kui ühe korra tegime ettepaneku vabatahtlikult autokasti kolida. Paraku langesid meie palved kurtidele kõrvadele. Nõustume täiel määral Hannoga, et Odin on nüüd juba nii suur ja tugev küll, et võiks kanda nime Sorok. Sõru-Orjaku etapi eel olime kuulnud hulgaliselt ettevaatlikusele manitsevaid kommentaare – alates raisakotkastena pea kohal tiirutavatest kormoranidest kuni ülemeelikute pullide ja täkkudeni välja – , ja Odin andis sellele kõigele väärilise avalöögi. Aga see polnud veel kõik! Jalutuskäiku saboteerima oli tulnud Hanno, kes ei üritanudki oma eesmärki varjata, nagu ka seda, kui kehvasti ta ennast tunneb. Kogu Hanno olek ei jätnud meie fantaasiale muud ruumi kui ristida ta kaasaskantavaks pohmelliks (KP). Viiendat etappi alustasime niisiis kolmekesi – tuumikgrupp ja KP – , viimasel kotis loksumas liiter kangemat kraami (viinasokkide jaoks, mis muud).

Hommikupoolik möödus suuremalt jaolt rannakarjamaadel, mille asukate seas valitses täiesti tüüne pühapäevameeleolu, mida ei suutnud häirida ükski juhuslik möödakõndija. Mingil hetkel silmasime veel ühe varase jalutaja siluetti, kes lähemale jõudes osutus jahimeheks. Spekuleerisime, kas tegemist võiks olla itaallase või Villu Reiljaniga, kuid keelepraktika mõttes hõikusime omavahel “buon giorno”. Itaallasest jahimees oli teinud aga põhjalikku kodutööd ja vastas meie tervitusele sulaselges soome keeles.

Kuna jalad saime märjaks üsna matka alguses, ei tekitanud meres piki roostikumüüri kõndimine erilist ebamugavust – vähemalt mitte esimestel kilomeetritel, mil madalas soojas vees solberdamises peitus teatav uudsuse võlu. Kuid nagu igast heast asjast võib ajapikku tekkida üleküllastus, nii hakkas meilegi tunduma, et nii ees kui taga laiub igav muda ja tühi väli. Maastikuekspert oli nimetanud just seda piirkonda kõige raskemini läbitavaks, ent nagu selgus, polnud peamiseks mureks mitte roostikud, vaid üksluisus ja vaheldusrikkuse puudumine. Alles veidi enne Jausat rühkisime kaldale, kus maapind oli jätkuvalt lirtsuv. KP leidis, et matk on igav ja seltskond on igav; me ei lasknud end sellest kõigutada, kuna konstruktiivne kriitika on alati teretulnud.

Peale Luguse jõe ületamist jätkasime kahekesi, sihtmärgiks Orjaku ja Roose puhkemaja. Mööda Kassari rannikut visalt manööverdades potsatasime kella seitsme paiku Roose ukse taga maha. Kätte jõudis oodatud hetk, mil vabanesime märgadest ja rasketest jalanõudest; Tuuli mudasest saapast pudenes välja üksik ogalik… Siis sai teoks see, millele olime alates esimesest etapist mõelnud – saun! Laval rääkisime meist rohkem kui poole nooremate tüdrukutega plikadejutte ning muuhulgas kuulsime, et meie matkavarustuse oluliseimad esemed ehk Hinnapommi veinipokaalid ei saa mitte mingil juhul olla elegantsed. Sest kes seda varem kuulnud on, et Hinnapommis elegantseid asju müüakse!

Veiniekspert: Minu kaasaskäimisest oli ilmselt kasu, sest uuele etapile võtsid neiud lõpuks kaasa pudeliveini. Lõuna-Aafrika kivise neeme (stony cape) chardonnay. Hea nimetus rannikul neemedel ja lõugastel kulgejale. Aga vein ise...oh jah, viimasel ajal on küll jäänud mulje, et chardonnay on ainus viinamari, mida eesti tavapoed tunnevad. Ju siis ostetakse. Ei ole "hapu", järelikult on "hea vein"? Igatahes esimene nina veinil puudub, teine nina on kergelt eemaletõukav. Maitse lame nagu Hiiumaa lõunarand. Järelmaitset ei tabanud, sest hammustasin peale räime tomatikastmes.

Maastikuekspert: Kahju küll, aga ma ei oska enam pessimismi sädet endas üles leida. Kindlasti on ümber kontinendi käimise raskemad ajad nüüd möödas ja nad teevadki selle ära, pakun, vähem kui 10 päevaga. Tublid! Kui see nii läheb, annan teile mõlemale üle maastiku läbimise eksperdi tunnistuse ja kõik teed maastikul saavad teile olema avatud! Aga... siiski ei ole ees veel ainult liivarannad, ka Aafrika lõuna- ja idakaldal leidub ületamatuid jõgesid ja ulatuslikke bambusesalusid. Tehke see ära enne 25. oktoobrit, sest siis läheb maastiku läbimise ekspert mägimaastikke avastama ja tunnistuste kätteandmine jääb venima. Jõudu!

VI etapp: Orjaku - Salinõmme (36 km) 03.10.2006

Matkale eelnes seikluslik öö, kus jahtisime peale Kootsaare-Ristna etappi ärapõlatud ja siis uuesti väärtuslikuks tunnistatud punast ketsipaari. Kuna ihaldatud jalavarjud asusid Mareki auto kastis, kuid auto ise polnud Mareki valduses, genereerisime suurepärase detektiiviplaani, kuidas leida ketsid. Peale seda, kui olime läbi helistanud umbes kõik asjasse väga kaudselt puutuvad isikud, taipasime, et lihtsaim viis välja uurida, kus Mareki auto on, oleks helistada otse Marekile. Olime üsna suures hämmingus, et me selle peale kohe ei tulnud.

Marekilt kuulsime, et auto on kellegi käes ühes kohas suurte majade vahel. Astusime õue ja otsustasime ketsid diskreetselt pimeduse varjus ja kedagi tülitamata (teavitamata) ära tuua. Fantaseerisime isegi sellest, kuidas me jätame autokasti rahustava kirjakese stiilis “ärge muretsege, ketsid on heades kätes”. Või jalgades. Kui me suurte majade juurde jõudsime, pöörasime kõik hoovid piltlikult öeldes pahupidi, kuid otsitud autost polnud jälgegi. Tundsime oma püksitagumikel, kuidas saatus heldelt jalahoope jagas. Kas tõesti jääb kuues etapp ära? Olles natuke aega nõutult passinud, arvasime, et üks telefonikõne ei teeks paha. Sellega kadus küll kogu ettevõtmiselt põnevuse maik, kuid lohutust pakkus mõte, et alati saab ju loo tagurpidi lavastada. Näiteks viime ketsid salaja kellegi autosse ja jätame kirja “tõime teile ketsid, kandke neid rõõmuga”.



Igatahes hommikul olime kõik rivis, ketsid st märjad vahetusjalanõud kenasti kotis, ja matk võis alata. Üle mitme etapi oli täies koosseisus kohal tuumikgrupp, kutsega osavõtjaid oli üks – väsimatu kõndija Elmo, kelle kütuseks olid kommid Hansapank 15. Kaart, millel kutse esitasime, nägi välja äärmiselt temaatiline: tükike Hiiumaa rannikut ja õllekappasid kummutavad hiiu naised.

Matk tõotas tulla eriline, kuna esimest korda olime nö missioonil. Nimelt inimesed on korduvalt avaldanud imestust selle üle, miks me ometi niisama tühjalt kõnnime (“võiksite näiteks rahvaluulet koguda”). Siinkohal tuleb tõe huvides märkida, et see etteheide teeb ülekohut Mardile, kes korjab rannalt üles kõik soliidsemat sorti nöörijupid, et siis nendega täita oma sahver maast laeni. Muidugi samas ei muuda see olematuks fakti, et nodija kõrval vantsivad kaks tuuletallajat. Ja tihtipeale lausa tööajast! Niisiis spetsiaalselt kuuenda etapi jaoks palusime Madiselt endale ülesannet, lootuses vähegi lunastada oma senist ignorantset käitumist. Madis arvas, et meie jaoks oleks jõukohane kokku lugeda kõik sookured ja kodustamata imetajad, keda oma teel kohtame. Seda me ka tegime ning lõppsaldoks jäi üks sookurg ja üks imetaja ehk kassari muhv. Viimane on selline loom, kes elab rannakarjamaadel, tema põhitoiduks on lehmapiim ning välimuselt meenutab ta värvirulli. Sageli aetakse muhv segamini ka põrandaharjaga.



Kõigile neile, kes enne matka kavalalt silma pilgutasid ja õlale patsutasid “noh, kas teete Sääretirbi ka ära, heh-heh”, on meil rõõm teatada, et me tõepoolest kõndisime Leigri jälgedes täiesti lõpuni välja, nii et GPS näitas ainult lagedat vett. Kokkuvõttes oli tirbil käik väga vahva, kui tähelepanuta jätta ühe tuumikliikme porin “kaotasime aega”.







Keskmisel kiirusel viis kilomeetrit tunnis liikusime oma esimese söögivõtupunktini Piibuninal, mida kaardil tähistab ristatud noa ja kahvli märk. Lõunasöök oli turgutav ja esimesed kilomeetrid peale puhkepausi möödusid täiskõhu uimas.





Kuuenda etapi võib julgelt tituleerida roostikueriks; ilusat liivaranda üldse polnudki, enamasti lirtsus jala all rannakarjamaa. Olime sunnitud Vaemla jõele alla vanduma ja selle ületamiseks maanteele välja kõmpima, kus kohtasime Kadrit (vt kolmas etapp Ristna-Vanajõgi), kes oli tulnud meile raja äärde pitsat pakkuma. Kadri suutis jällegi tabada meie nõrka kohta küsimusega “miks te seda teete”. Aga hetkel kui sa rühid metsast välja, ise veidi tige Vaemla jõe peale, on väga raske sellistele eksistentsialistliku maiguga päringutele vastata. Igatahes kuulub see küsimus juba rubriiki KKK, mistõttu peaksime aja maha võtma ja mingi rahuldava vastuse formuleerima. Ja siit see tuleb: me tunneme ranniku ürgset kutset. Mis muu see saab olla, kui ei suuda rahulikult istuda ja pitsat nautida, vaid tahad tagasi metsa söösta?





Tegelikult oli lugu nii, et päikeseloojanguni polnud palju aega jäänud, kuid Salinõmme oli veel roostiku taga. Juhime tähelepanu, et viimane väljend ei ole sugugi ilukirjanduslik liialdus! Roostikus mütates oleksime tahtnud uskuda, et ümberringi kõlavad püssipaugud on ulme, kuid paraku oli kõik üsna päris… Hellitasime lootust, et vähemalt jahimehed ei arva, et me oleme päris pardid. Roostik oli nii kõrge, et silmapiirilt kadus punase katusega maja, mida orientiirina kasutasime. Kõndisime piki elektrikarjust, mis meid lõpuks roostikust välja juhatas. Ületasime lahesopi karges oktoobrikuises vees, mis ulatus sõltuvalt pikkusest kuni nabani. Kaldal tõttas meile vastu Ingrid ja kutsus tuppa sooja. Peale sauna istusime õhetavatena söögilaua taga ning pistsime aplalt praekartuleid ja põdraliha nagu nädalaid võpsikus redutanud metsavennad.