around africa

ehk 10 etapiga ümber Hiiumaa

neljapäev, oktoober 19, 2006

 

II etapp: Kootsaare nina - Ristna (54 km) 26.08.2006


II etapp toimus 26. augustil, stardipauk ehk veinipokaali kõll kõlas seal, kus eelmine kord roheline auto meid koju viis. Seekord oli kaasas kõigest poolteist liitrit Lõuna-Aafrika chardonnay´d, mis osutus kultuurseks ning igati küllaldaseks koguseks. Lisaks tuumikliikmetele tegid retke kaasa võttegrupp ehk fotograaf Mart ning soome keele tõlk ja ümbritsevat märgisüsteemi interpreteeriv semiootik Evelin. Matka esimene pool möödus Hinnapommist soetatud hiina ketsides, teine pool paljajalu.

Me ei pidanud pikalt kõndima, kui juhtus midagi täiesti erilist: merekaldal lebas kõige ehtsam pudelipost! Rohekassinisest plastpudelist leidsime väikse paberirulli, millele vesi oli juba kahjuks ligi pääsenud. Ülima ettevaatlikkusega harutasime kirja lahti ning järgmisel hetkel ei tekkinud kellelgi kahtluseraasugi, miks soome keele tõlgi kohalolek lausa hädavajalik on. Evelin suutis hallituseplekiliselt paberitükilt välja lugeda, et kirja autoriks on seitsmeaastane Ilmari Soomest, kes purjetab seiklustele vastu. Pudeliposti leidmine tekitas reisiseltskonnas parasjagu elevust, mõni hakkas juubeldavalt kisama, väites hiljem, et “kui me selle kirja leidsime, pistsid kõik kisama”. Alles selle avalduse peale hakkasid kõik ülejäänud protestiks kisama. Peale esmase vaimustuse vaibumist kostus aga juba ehteestlaslikku vingumist: kui me täna veel ühte pudelikirja ei leia, on päev täiesti mõttetu! Paraku risustas edasist rännakut ainult pudelispämm ehk lugematu arv tühje alkoholipudeleid. Mart korjas üles ühe habemeajamisvedelikku sisaldava anuma, kuid meie suureks kergenduseks otsustas ta meid säästa mõne madruse poolt ärapõlatud lõhnaelamusest.

Matk jätkus kõrgendatud meeleolus ja lõõskava päikese käes. Möödusime suhteliselt apaatsest lehmasalgast ning täiesti entusiastlikust hobusepundist. Tõeliseks hobusemagnetiks osutus Evelin, kelle piirasid sisse korraga viis leivanillijat, sikutades teda nõudlike mokkadega püksitaskutest. Tugevama jõuga puistasid hobused meid leivast tühjaks.

Päeva edenedes õnnestus meil kohata ka inimesi. Nemad nii pealetükkivad ei olnud kui hobused. Igaks juhuks saatsime Evelini ette luuret tegema, kes vastutulijatelt soome keeles uuris, ega juhtumisi soomlastega tegu pole. Enamasti ei olnud, mispeale Evelin raporteeris, et “ei, nad on eestlased”. Kuid siiski ühe korra möödusime ka soomlastest, kes Luidja rannal nõu pidasid ja midagi maast otsisid. Leiba nad meie käest ei norinud.

Teekond Luidjalt Mägipe kalurionnini kulges piki idüllilist laitmatut liivariba. Meri loksus rahustavalt ning kogu maailm oli meie poolt. Isegi ogalikud loobusid oma tavapärastest sarkastilistest torgetest. Kell pool seitse Mägipele jõudes oli meid tabanud juba selline eufooria, millest tiivustatuna hakkas üks tuumikliige suurustama, et õhtuks oleme Ristnas. Tuuli tegi seepeale märkuse, et kahtlemata – kui orjapidaja alt ära ei hüppa.

Selleks ajaks, kui päike merre kukkus, oli Ristna alles nurga taga. Pimeduses plinkiva Ristna tuletorni valgusvihu järgi sammusime visalt edasi, tagant innustamas vaimusilmas avanev pilt kihlveo auhinnast ehk mereäärsest promenaadist Tallinnas. Tagasisõit koju rohelises autos möödus haudvaikuses. Kõik autos uinunud lapsed tassiti süles tuppa voodisse.



Kommentaarid: Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]





<< Avaleht

Arhiivid

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]