neljapäev, oktoober 19, 2006

VI etapp: Orjaku - Salinõmme (36 km) 03.10.2006


Matkale eelnes seikluslik öö, kus jahtisime peale Kootsaare-Ristna etappi ärapõlatud ja siis uuesti väärtuslikuks tunnistatud punast ketsipaari. Kuna ihaldatud jalavarjud asusid Mareki auto kastis, kuid auto ise polnud Mareki valduses, genereerisime suurepärase detektiiviplaani, kuidas leida ketsid. Peale seda, kui olime läbi helistanud umbes kõik asjasse väga kaudselt puutuvad isikud, taipasime, et lihtsaim viis välja uurida, kus Mareki auto on, oleks helistada otse Marekile. Olime üsna suures hämmingus, et me selle peale kohe ei tulnud.

Marekilt kuulsime, et auto on kellegi käes ühes kohas suurte majade vahel. Astusime õue ja otsustasime ketsid diskreetselt pimeduse varjus ja kedagi tülitamata (teavitamata) ära tuua. Fantaseerisime isegi sellest, kuidas me jätame autokasti rahustava kirjakese stiilis “ärge muretsege, ketsid on heades kätes”. Või jalgades. Kui me suurte majade juurde jõudsime, pöörasime kõik hoovid piltlikult öeldes pahupidi, kuid otsitud autost polnud jälgegi. Tundsime oma püksitagumikel, kuidas saatus heldelt jalahoope jagas. Kas tõesti jääb kuues etapp ära? Olles natuke aega nõutult passinud, arvasime, et üks telefonikõne ei teeks paha. Sellega kadus küll kogu ettevõtmiselt põnevuse maik, kuid lohutust pakkus mõte, et alati saab ju loo tagurpidi lavastada. Näiteks viime ketsid salaja kellegi autosse ja jätame kirja “tõime teile ketsid, kandke neid rõõmuga”.



Igatahes hommikul olime kõik rivis, ketsid st märjad vahetusjalanõud kenasti kotis, ja matk võis alata. Üle mitme etapi oli täies koosseisus kohal tuumikgrupp, kutsega osavõtjaid oli üks – väsimatu kõndija Elmo, kelle kütuseks olid kommid Hansapank 15. Kaart, millel kutse esitasime, nägi välja äärmiselt temaatiline: tükike Hiiumaa rannikut ja õllekappasid kummutavad hiiu naised.

Matk tõotas tulla eriline, kuna esimest korda olime nö missioonil. Nimelt inimesed on korduvalt avaldanud imestust selle üle, miks me ometi niisama tühjalt kõnnime (“võiksite näiteks rahvaluulet koguda”). Siinkohal tuleb tõe huvides märkida, et see etteheide teeb ülekohut Mardile, kes korjab rannalt üles kõik soliidsemat sorti nöörijupid, et siis nendega täita oma sahver maast laeni. Muidugi samas ei muuda see olematuks fakti, et nodija kõrval vantsivad kaks tuuletallajat. Ja tihtipeale lausa tööajast! Niisiis spetsiaalselt kuuenda etapi jaoks palusime Madiselt endale ülesannet, lootuses vähegi lunastada oma senist ignorantset käitumist. Madis arvas, et meie jaoks oleks jõukohane kokku lugeda kõik sookured ja kodustamata imetajad, keda oma teel kohtame. Seda me ka tegime ning lõppsaldoks jäi üks sookurg ja üks imetaja ehk kassari muhv. Viimane on selline loom, kes elab rannakarjamaadel, tema põhitoiduks on lehmapiim ning välimuselt meenutab ta värvirulli. Sageli aetakse muhv segamini ka põrandaharjaga.



Kõigile neile, kes enne matka kavalalt silma pilgutasid ja õlale patsutasid “noh, kas teete Sääretirbi ka ära, heh-heh”, on meil rõõm teatada, et me tõepoolest kõndisime Leigri jälgedes täiesti lõpuni välja, nii et GPS näitas ainult lagedat vett. Kokkuvõttes oli tirbil käik väga vahva, kui tähelepanuta jätta ühe tuumikliikme porin “kaotasime aega”.







Keskmisel kiirusel viis kilomeetrit tunnis liikusime oma esimese söögivõtupunktini Piibuninal, mida kaardil tähistab ristatud noa ja kahvli märk. Lõunasöök oli turgutav ja esimesed kilomeetrid peale puhkepausi möödusid täiskõhu uimas.





Kuuenda etapi võib julgelt tituleerida roostikueriks; ilusat liivaranda üldse polnudki, enamasti lirtsus jala all rannakarjamaa. Olime sunnitud Vaemla jõele alla vanduma ja selle ületamiseks maanteele välja kõmpima, kus kohtasime Kadrit (vt kolmas etapp Ristna-Vanajõgi), kes oli tulnud meile raja äärde pitsat pakkuma. Kadri suutis jällegi tabada meie nõrka kohta küsimusega “miks te seda teete”. Aga hetkel kui sa rühid metsast välja, ise veidi tige Vaemla jõe peale, on väga raske sellistele eksistentsialistliku maiguga päringutele vastata. Igatahes kuulub see küsimus juba rubriiki KKK, mistõttu peaksime aja maha võtma ja mingi rahuldava vastuse formuleerima. Ja siit see tuleb: me tunneme ranniku ürgset kutset. Mis muu see saab olla, kui ei suuda rahulikult istuda ja pitsat nautida, vaid tahad tagasi metsa söösta?





Tegelikult oli lugu nii, et päikeseloojanguni polnud palju aega jäänud, kuid Salinõmme oli veel roostiku taga. Juhime tähelepanu, et viimane väljend ei ole sugugi ilukirjanduslik liialdus! Roostikus mütates oleksime tahtnud uskuda, et ümberringi kõlavad püssipaugud on ulme, kuid paraku oli kõik üsna päris… Hellitasime lootust, et vähemalt jahimehed ei arva, et me oleme päris pardid. Roostik oli nii kõrge, et silmapiirilt kadus punase katusega maja, mida orientiirina kasutasime. Kõndisime piki elektrikarjust, mis meid lõpuks roostikust välja juhatas. Ületasime lahesopi karges oktoobrikuises vees, mis ulatus sõltuvalt pikkusest kuni nabani. Kaldal tõttas meile vastu Ingrid ja kutsus tuppa sooja. Peale sauna istusime õhetavatena söögilaua taga ning pistsime aplalt praekartuleid ja põdraliha nagu nädalaid võpsikus redutanud metsavennad.



2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tütarlapesd on üsna sõnatuks jäänud :D Ja ei mingeid kommentaare ka ekspertidelt.

Anonüümne ütles ...

see on üks vaimukamaid blogisid mis ma lugenud. aga miks poolik?