neljapäev, oktoober 19, 2006

Proloog



Foto: Mart Mõniste (1984)
Et kogu lugu ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel laupäevasel õhtupoolikul tekkis meil mõte teha kodusaarele mööda rannikut ring peale. Meetod: jalgsi – et oleks õilsam, ning veini rüübates – et oleks pidulikum. Põhjus: et väljendada oma kiindumust Hiiumaa vastu. Kui kogenenumad pärismaalased julgesid olla skeptilised meie esialgse plaani suhtes läbida vahemaa seitsme päevaga, loobusime asjatust praalimisest ja sõlmisime kihlveo kümne etapi ja umbes 326 kilomeetri peale. Samas on ka see pakkumine kutsunud teatud isikutes esile oi-teid-lihtsameelseid-küll naeru. Võidu korral ootab meid ees üks tore päev Tallinnas, kus viiakse mereranda jalutama (irooniline, mis?), kunstimuuseumi ja kinno. Kui juhtume aga kihlveo kaotama, peame Hiiumaale veel ühe ringi peale tegema. Vot nii siis. Proovime oma seiklused siia veebi kirja saada – ilmarahvale hoiatuseks või innustuseks, kuidas soovite. Selgituseks neile, kes juurdlevad, miks blogil just selline pealkiri on: inspiratsiooniallikaks oli Eesti Ekspressis ilmunud artikkel “Mida Hiiumaa inimesega teeb”, kus loo autor Katrin Kull kasutab võrdlust musta mandriga.

Siinses blogis on mugavama lugemise huvides postitused vale kuupäevaga - et oleks võimalik lugeda algusest ning lõpetada lõpus.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kui ringiga Mardihansu lahe äärde jõuate, olete teretulnud ka meie koduõuele. Tähistasime ükskord oma õue piiri sildiga "koduõu", et metsaveomasinad siia sisse ei sõidaks. Kuna aga sildimaaler polnud eriti kogenud, ei olnudki midagi imestada, kui järgmisel korral meie õuele jõudnud seltskond seda koduõlut nõudis, mida silt nende arvates lubanud oli.
Katrin Kull
PS: Sissejuhatav foto on ülikõva.

väike my ütles ...

Astume kindlasti läbi.Loodetavasti juba järgmisel etapil ja pakume veini ning joome Sinu ja artikli terviseks, mis meie blogile nii suurepärase pealkirja andis.