Kaheksanda etapi koidikul polnud me veel sugugi veendunud, et sellest saab ühtlasi meie viimane – algne plaan piirdus vaid Niiluse (Nuutri) deltal asuva Kairoga (Kärdla). Lausa vaimustav tundus mõte, et päeva lõpuks polegi põhjust autot järele kutsuda, vaid saame otse Hausma rannalt võidukalt koju vantsida. Aga kuna kaduneljapäeval alustatud asjad pole määratud kestma, ei saanud ka meie ümber kontinendi retk loodusseaduste vastu. Ja oli ka aeg: hommikul Hagastesse suundudes oli matkapalavik vahetunud justkui töölemineku rutiiniga ning novembrikuiselt koeralik ilm viitas pigem alajahtumise võimalikkusele.
Lausa sümboolsena mõjus tõik, et kui esimesest etapist võtsid osa üksnes tuumikliikmed, siis täpselt samamoodi oli ka viimasega – vaid selle erinevusega, et tuumikgrupp oli kasvanud ühe liikme võrra. Esmakordselt meie retke ajaloos murdsime truudust veinijoomise põhimõttele, selle asemel klõnksasime sõõmu leedu viina ning haukasime Tiina kommi peale. Tegime kindlaks, et meie matka rusikareegel “meri-alati-paremat-kätt” kehtib, kuid kaugelearenenud ja ravile allumatu GPSi-sõltuvuse tõttu kontrollisime nimetatud printsiibi paikapidavust ka tehnoloogia vahendusel. Rusikareegel nr 2: usalda, aga kontrolli! Meri paremat kätt, tuul ja vihm vastu vahtimist, rühkisime rajale, et võtta järjekordne etapivõit.
Kuus jalga on ikka kuus jalga ning roostikud ja kraavid möödusid kui linnulennul (või siis jooksusammul). Ja nii me tammusimegi kannatamatult juba veerand tundi enne avamist Suursadama söökla ukse taga. Kui me lõpuks sisse pääsesime, leidsime eest terve hordi sadamatöölisi, kes supilusikaid ühetaoliste rütmiliste liigutustega suu juurde tõstsid. Hernesupp tundus huvipakkuv. Seda oli võimalik tellida taldriku ja kahe taldriku kaupa ehk siis poolik ja terve supp. Esialgu otsustasime piirduda üheksakroonise poole portsjoniga (juurde saab alati võtta). Supi kõrvale lubasime endale ka tassikese ühekroonist teed. Kõhud said meeldivalt täis ning omapoolse väikse suveniirina jätsime sööklasse märgade katetega toolid, millel oleks justkui kolm põiepuudulikkuse käes kannatavat isikut viibinud.
Rammusast kehakinnitusest taastatud jõuvarud suurendasid veelgi meie optimistlikku hoiakut, st suhteliselt tavapärasele rõõmsameelsusele lisandus samuti võrdlemisi tavapärane praalimine. Iga astutud samm viis meid Kärdlale lähemale ning peas hakkas tiksuma mõte jõuda õhtuks Lehtmasse välja. Kui me veel kuulsime, et Rannapaargu juures ootab meid juubeldav poolehoidjate salk, kruvisime tempot nii, et ketsitalla külge kinnitatud spidomeeter kukkas kärssama. Tuline jutt taga, sööstsime läbi nõgestemere ja kargasime üle kraavide; käigu pealt haarasime kaasa tigudest kubiseva vana pressraua ja vigase soome kelgu (jälle!).
Hausma metsa vahel haakis ennast sappa üks jultunud paparatso, kes pigistas pealtnäha argistest stseenidest välja kõige intrigeerivamad kaadrid. Kandade välkudes lippas ta meist jupp maad edasi, varitsedes kord paadis, kord Brad Pitti suvila taguses põõsastikus. Rannapaargu juures sättis ta end süüdimatul ilmel Hiiu Lehe peatoimetaja kõrvale ja tegi nägu, nagu tema poleks meid elu sees varem kohanud. Niisiis vana hea kohvik Rannapaargu jalamil tervitas meid õhupallidega varustatud publik, pakuti ka jõusööta ehk kakaod ning ajakirjanik pommitas meid küsimustega stiilis “kuidas tunne on”. Seepeale kehastusime sujuvalt sõnaahtrateks suu peale kukkunud sportlasteks ja üritasime üksteist üle trumbata teemal, kes itsitab kõige kohtlasemalt ja kes suudab moodustada suurima hulga lihtlauseid. See õnnestus meil suurepäraselt.
Lõpuks keerutasime end välja vabandusega, et pole aega pikalt heietada, vaid tuleb edasi minna. Niipea kui publikule hüvastijätuks viibanud olime ja nurga taha kadunud, võtsime hoogu tublisti maha ning üks tuumikgrupi liige hakkas paremat jalga lonkama. Kahe villase soki ja sideme abil meisterdas Mart põlvesoojendi, ja nii me Lehtma poole kulgesime, terved ja tugevad ees, kolmas järgi liipamas. Et tempo oli äärmiselt tagasihoidlik, võtsime kasutusele 2 in 1 tehnika ehk ühendasime kõndimise ja banaani söömise. Sai selgeks, et valges me Lehtmasse ei jõua. Rühkisime edasi. Mõne aja pärast sai selgeks, et ka hämaras me Lehtmasse ei jõua. Rühkisime edasi. Varsti oli võimatu ignoreerida tõsiasja, et me jõuame Lehtmasse sadama tulede järgi ehk pilkases pimeduses. Nii see ka läks. Saluut!
4 kommentaari:
...väga vastik on lugeda selliseid blooge, kus pead kuskilt altotsast hakkama otsima stoori algust ja siis nagu mingi kili x teid pidi üles jõudma.
Sellised blogid pannakse ajalisse järjestusse - start üleval, finish allotsas.
Õppige ometi inimeseloomad, mida endast kujutab meedia. Praegu olete kaotanud tubli 80% potentsiaalsetest lugejatest oma tehniliste idiootsuste tõttu...
P.S. Ja fotode formaat on LIIGA suur.
Kas te pole kuulnud vähendamisest???
ja lisaks eelnevale kommenteeriks, et kuigi tegu tundub olevat hiiumaalastega, siis faktivigasid esineb.
need nendeks - lugesin kuni teise päeva lõpuni teksti läbi ja siis loobusin. see ajuvaba scrollimine tüütas täielikult ära.
muidu oleks võinud teist vast artikligi kirjutada, aga hetke seisuga no way (mõeldes ka lugejaile, kes peaksid samamoodi roppu vaeva nägema postitustes orienteerumisega) ning vaevalt tagasi siia lehele satun.
Lausa imetlusväärne, et sellise väsitava ja maksimaalset keskendumist nõudva tegevuse nagu skrollimine kiuste oled jõudnud tuvastada faktivigu. Pead seda silmas, et Brad Pittil ei olegi Kärdlas suvilat? Või et loomaliikide nimistus ei leidu kassari muhvi? ;)
Tublid ! Väärt mõte, ühel suvel tulen Hiiumaale ja teen sama asja läbi. Olge tublid !
Pets Tartust
Postita kommentaar