Seitsmenda etapi alguse puhul tervitas meid päikesepaiste nii varahommikuses taevas kui ka meie südametes. Asusime teele heatujuliselt, kuid samas mitte liialt ülevoolavate emotsioonidega. Aeganõudva ja vaevalise läbirääkimiste protsessi tulemusel olime suutnud endaga kaasa meelitada Lia, kelle sära kestis, erinevalt päikesest, õhtuni. Et mitte ülemäära oma veenmiskunstiga uhkeldada, peab mainima, et teenelise aeroobikatreeneri ahvatlemise nimel sõlmiti suletud uste taga ka salakokkulepe – üks tuumikgrupi liige müüs oma hinge "Inglile".
Salinõmmes tippisime mere poole kikivarvul ja hiirvaikselt, et mitte häirida unes suikuvat külarahvast. Pererahvale märkamatult hiilisime läbi Ingridi õue ja serveerisime paadininal roosat hobuveini, mis mõjus peaaegu sama karastavalt kui rasvavaba vesi. Mart varustas kõiki kirsikommidega, mille abil õnnestus esimest söögipausi edasi lükata tervelt neli ja pool tundi, mis on meie matka uus mitteametlik rekord. Kuna taganttuul ületas normpiiri, ei läinud see tulemus siiski kirja. Pikk ootamine tasus aga igati ära, sest Lia valmistatud lõhe-lavaširullid maitsesid lausa saatuslikult.
Esimesed kilomeetrid kulgesid piki Salinõmme madalmuruseid rannakarjamaid, millele pakkusid pikantset vaheldust kõrget jalakaart nõudvad lambaaiad. Mart tõelise vanakooli härrasmehena viskus esmalt kõhuli okastraattõketele, millest me seejärel mängleva elegantsiga üle kalpsasime. Salinõmme soolakul ei aidanud paraku ka mitte Mardi mahalaotatud pintsak – kümnete meetrite kaupa kangestavalt külma vett kutsus esile kriiskeid, mis moodustas mitmehäälse improvisatsioonilise pala pea kohal kõlava hanekooriga. Tuuli üritas vahepeal Ristna surfajate eeskujul jätkata retke soome kelgul, aga ilmselgelt jäi tal vilumusest puudu ning kelgunina kündis vaid maakamarat.
Metsatuka tagant leidsime kardetud Suuremõisa jõe. Maastikueksperdi soovitusel olid meil kaasas viisk ja põis, kuid kiiruga kotti pakkides olime maha unustanud õlekõrre, mida oleks jõe ületamisel hädasti tarvis olnud. Vähemalt pool tundi üritasime tulutult leida õlekõrt jõeäärsest metsast ja pilliroost. Kuid kellel pole kõrreõnne… Avastasime hoopis mahalangenud puu, millel sai kaelamurdvaid poomitrikke harjutada. Gümnastika võrdus aga Phyrrose võiduga, sest purdeni oli jäänud vaid loetud kaabeltaud.
Nii kustutaski see jõgi meie viimased lootused jõuda Heltermaale pooleühesele praamile järele lehvitama. Veidi lohutas meelt vaid Suuremõisa matkarada, mida ääristavad tahvlikesed pajatasid lugusid sitka kuuskedest, jaapani lehistest ja kolmest karupojast.
Edasi vaheldusid roostik võsaga ja võsa roostikuga. Sattusime ka ühele vesisele rannaniidule, kus liitusid meie rühmaga kolm anonüümsust säilitada soovinud persooni, kes üritasid end maskeerida lehmanahkade abil. Olles meid veidi aega lepikus jälitanud, veendusid nad meie ürituse mõttetuses ning vaid ammusid hüvastijätuks. Pimedus ajas meidki lõpuks padrikust välja ning nii ei jäänudki muud üle kui teepervele maha istuda ja veini rüübates autot oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar